Loomastik

Kõrbetes elavad loomad, kes taluvad suurt kuumust, temperatuuri kõikumist ja veepuudust. Enamik kõrbeloomi vajab vett vähe, nad ei pea tingimata jooma, sest saaavad vajaliku vee toidust. Hõre ja laiguti kasvav taimkate pakub kõrbeloomadele vähe toitu, varju- ja pesapaiku. Paljud loomad rajavad pesa maaalustesse urgudesse, kuhu varjuvad ka palava päeva eest. Toidujahile minnakse alles õhutuhämaruses, öösel või varahommikul. Päeval tegutsevaid kõrbeloomi - sisalikke ja närilisi - kaitseb ülekuumenemise eest hele värvus, mis aitab ka liiva või kivide vahel märkamatuks jääda. Osa kõrbeloomi veedab kõige palavama ja toiduvaesema aja suveunes. Nt mitmed kahepaiksed kaevuvad kuivanud veekogudepõhjamutta. Niiskemal  ja jahedamal perioodil tegutsevad nad taas aktiivselt.

Kõrbes elab palju kõigusoojaseid loomi: putukaid, sisalikke ja madusid. Nad reguleerivad oma kehatemperatuuri väliskeskkonna abil, mistõttu vajavad vähem toitu. Kõrbeoludes on see väga kasulik omadus ning roomajate soomuseline nahk säilitab ka hästi niiskust.


Kaamelid

Kaamelid on kõrbes elavatele inimestele väga tähtsad - annavad toitu (piima, liha), katet. Nad on väga vastupidavad ja vajalikud kõrbes liikumiseks. Kaksküürkaamel e. baktrian elab Aasias ja Hiinas, kodustatud üksküürkaamel e. dromedar elab vaid Aafrikast Indiani ulatuvatel aladel. Kõrberebased Kõrberebasel e. fennekil on kõrbes elamiseks mitmed kohastumused. Päeval palavaga peitub ta oma maa-alusesse urgu ja õhtuhämaruses alustab jahti. Tal on oma kehaga võrreldes suuremad kõrvad kui teistel rebastel. Suured kõrvad aitavad paremini kehatemperatuuri reguleerida. Sisalikud Moolok Moolok on Austraalia kõrbetes elav sisalik. Üks moodus kõrbes vedelikku hankida on otse õhust. Tema nahk imab niiskust nagu kuivatuspaber ja sõltuvalt temperatuurist muudab ta ka nahavärvi. Ingliskeelne nimetus on loomal palju tabavam - thorny devil.

                                          

Habeagaam

Austraalia kõrbetes elav habeagaam muudab oma naha värvi. Hommikul on see tumedam, et soojust koguda, päeva peale aga muutub kahvatumaks. Kiskjate vastu pakub talle kaitset okkaline nahk. Nad tegutsevad varahommikul ja õhtuhämaruses. Päevaks ronivad põõsaste otsa, kus on jahedam. 

Nad söövad mitmekesist toitu, sealhulgas putukaid, linnumune, imetajate vastsündinud poegi ja kastemärgi taimi. 

Kraeagaam

Austraalia poolkõrbetes elav kraeagaam ajab laiali kaela ümbritseva krae, et näida suurem ning vaenlasi minema peletada. Krae avaneb automaatselt, kui ärritunud sisalik suu avab. Nii näeb ta tõesti välja nagu draakon. Erinevalt teistest sisalikest on tal ka pikem saba. Kui see ei aita, sisalik ründab ja hammustab. 

                                              

Maod

Maod reguleerivad oma kehatemperatuuri väliskeskkonnast soojust juurde võttes või seda loovutades. Kuna nende kehatemperatuur sõltub välisteguritest, vajavad nad vähem energiat, kui linnud ja imetajad. Seega vajavad nad vähem toitu, mis on kõrbe oludes kasulik omadus. Väiksem energiakulu tähendab ka seda, et roomajad ei hinga nii kiires rütmis, kui linnud ja imetajad, mis aitab neil kukku hoida niiskust. Niiskust hoiab väga hästi ka nende soomuseline nahk.

Sarvikrästik 

Saharas ja Araabia poolsaare kõrbetes elab huvitav roomaja, nimelt sarvikrästik. 

Ta on liivaga ühte värvi ja võib seega end hästi peita. Temale sellest ei aita. Ta käänab end S-kujuliseks ning roiete värinate abil kaevab end liiva sisse. Välja jäävad paistma vaid silmad ja ninasõõrmed. Nii, liiva alla maetuna, jääb ta ootama saaki, kes nahka pista. Selleks osutub tavaliselt mõni sisalik. 

Oma peidupaigast väljub roomaja alles öösel, liikudes edasi kaldvaksamisega (külg ees). Tema käitumine ja välimus on sarnane Põhja-Ameerika kõrbetes elava sarvik-lõgismao omaga. 

Kobra

Kobra peab jahti öösel. Ta ajab oma kaela puhevile, enne kui hakkab enesekaitseks mürki sülitama. Rünnates oma saaki, väikesi roomajaid ja imetajaid, salvab kobra neid mürgihammastega. Nagu paljud teised kõrbes elutsevad maod väldib ta päevavalgust ja peab jahti öösel. Et kobral oleks toitu lihtsam neelata, avaneb tal suhu hingetoru. 

Kobra näeb ainult liikumist, mitte kujusid. 

Lõgismadu 

Ka lõgismadu oskab vett kokku hoida. Erinevalt teistest madudest tema mitte ei sisista, vaid väristab kiiresti oma saba otsas olevat õõnsate lülidega moodustist, lõgistit. See ei põhjusta nii suurt niiskusekadu, kui sisistamine. Lõgisti moodustub kestajäänustest ning suureneb iga aasta ühe lüli võrra.

Keksik

Nagu enamus pisiimetajaid, elab ka keksik urus. Urus on nad kaitstud äärmuslike kõrbeolude eest. Päeval kaitseb urg päikese eest, talvel aga külma eest. Mida sügavam on urg, seda väiksemad on temperatuuri kõikumised.

Urgu on keksikul võimalik koguda toiduks igasugu seemneid, mis viimases hädas käiku lähevad. 

Toiduotsingule hüplema suundub ta alles öösel. Nii liigub ühe põõsa juurest teise juurde lootuses seemneid leida. Kuivast toidust hoolimata tuleb keksik vett joomata toime. Ta säästab vett, urineerides äärmiselt vähe, ning ka tema väljaheited on purukuivad. 

Keksikud ei higista nagu ülejäänudki närilised. See vähendab niiskusekadu. Viimases hädas jahutavad nad end kaela karvastikku lakkudes. 

Kiskjate eest kaitseb teda kollakas või hallikas kaitsevärvus. Kuid kui sellest siiski abi ei ole, võtab ta appi väledad tagajalad. Nende peal hüpeldes nagu känguru, pääseb ta tihti kiskjate käest pagema. 

Välja arvatud jooksuajal on keksikud üksikelulised loomad. Päeval topivad nad oma urusuu kinni, et väljahingatavas õhus sisalduv niiskus urgu jääks. Nõnda on urus niiskem õhk, kui väljas ja aurumine keha pinnalt ning ninast ja suust on väiksem. 

Labidjalgkonn

Konnadele on sobilik elupaik oaas. Sealt leiab vett, kuhu kudeda ning toitu ja varju päikese eest. Päeval eelistavad konnad siiski päikese eest kivide alla varju pugeda. 

USA kõrbetes elavad labidjalgkonnad veedavad enamiku oma elust maa sees. Välja ronivad nad  vihma ajaks ning otsivad ajutisi lompe, kus leida paarilised ja kudeda. Kullesed arenevad konnadeks vähem, kui 10 päevaga. Nende põhitoiduks on taimed ja surnud loomakesed, kuid osad kullesed võivad muutuda lihasööjateks. Nemad arenevad teistest kiiremini ja võivad rünnata ka endast väiksemaid kulleseid. 

Prussakaherilane

Koos kaevurherilaste ja liivaherilastega kuulub ta erakherilaste hulka, kes armastavad elada üksinda. 

Tema keha on läikivroheline. Pea küljes on tundlapaar ja lendamiseks kaks tiivapaari. Lüliliste jalgade lõpus on küünised, millega on pinnast kergem kinni hoida. 

Vajaliku vee saab prussakaherilane kätte okstelt, kuhu koguneb kastevesi. Valmikud toituvad nektarist, vastsed aga prussakate kehas, keda emaherilased nende jaoks püüavad. Emane püüab putuka kinni, halvab selle astlatorkega ning veab urgu. Mürgist halvatud, kuid veel elava prussaka sisse muneb ta ühe muna. 

Taimtoidulised imetajad: rohtlajänes, vöötorav, kaamel.

Lihatoidulised imetajad: koiott, fennek, välerebane, mäger.

Närilised: kukkurrott, hüpiklased, hiired, mutid.

Linnud: kaktuse käblik, haldjaskakk, voltpeakotkas.

Roomajad: varaanid, sisalikud, vöösabad.

Lülijalgsed: karakurt, rohutirtsud, meesipelgad.

Kasutatud kirjandus: 

http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/korbed.htm

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/korbeloomtaim.htm